Kui EL soovib, et teda nähtaks geopoliitikas täieõigusliku osalejana, ei piisa enam meie sisemise ühtsuse suurendamisest. Peame ka ümber kalibreerima enda strateegilise kompassi, kasutades oma poliitilisi ja majanduslikke vahendeid järjepidevamal viisil ning tuvastades edukamalt mitte ainult riske, vaid ka võimalusi. Seetõttu olen oma ametiaja algusest saadik rõhutanud, et Euroopa peab tugevdama oma sidemeid Ladina-Ameerika ja Kariibi mere riikidega.

Vajaliku kvalitatiivse hüppe tegemiseks peame süvendama poliitilist dialoogi kõrgeimal tasandil. Et meie jõupingutused tekitaksid usaldust, peame aga lõpule viima olemasolevate Mehhiko ja Tšiiliga sõlmitud assotsieerimislepingute ajakohastamise, allkirjastama Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide organisatsiooni liikmetega läbi räägitud Cotonou jätkulepingu, ratifitseerima ELi ja Kesk-Ameerika riikide vahelise assotsieerimislepingu ning vormistama lõplikult ELi ja Mercosuri riikide vahelise lepingu.

Kuigi kaubandusküsimused on kõigi nende lepingute tähtis osa, ei saa ühtki neist käsitada üksnes kaubanduslepinguna. Neist keerulisim on leping Mercosuriga, mille üle oleme läbirääkimisi pidanud üle kahekümne aasta. Tuntud tango laulusõnades on küll kuulutatud, et kakskümmend aastat on tühiselt üürike aeg, kuid siinjuhul on see liiga pikk.

Eelmisel kuul toimunud külaskäigul Lõuna-Ameerikasse õnnestus mul kohtuda Argentina, Paraguay ja Uruguay juhtidega, kusjuures Uruguay on rotatsiooni korras praegune Mercosuri eesistujariik. Veidi vähem aega tagasi õnnitlesin Brasiilia ametisseastuvat presidenti Luiz Inácio Lula da Silvat valimisvõidu puhul. Kõigis nende kontaktide käigus peetud vestlustes oli ELi ja Mercosuri leping üks peamine teema. Püüdsin nendele riigijuhtidele kinnitada, et poliitiline tahe selle vastastikku kasuliku lepingu sõlmimiseks on endiselt täiesti olemas.

Möönan, et sõna „strateegiline“ liigtarvitatakse. Ent ELi ja Mercosuri lepingu puhul on see täiesti kohane. Kuigi sellele lepingule leidub vastuseisu – mida põhjendatakse väidetava huvide konfliktide esinemisega –, on selle sõlmimiseks olemas veenvad argumendid.

Esiteks on ELi ja Mercosuri leping palju enamat kui lihtsalt kaubandusleping. See on sügavalt poliitiline vahend, mis seaks dialoogi ja koostöö edendamise kaudu sisse strateegilise liidu kahe maailma piirkonna vahel, mille huvid ja väärtused kattuvad enam kui ühegi teise omad ning millel on sarnane nägemus sellest, millise ühiskonna poole me peaksime pürgima.

Lisaks soovitakse kummaski neist piirkondadest suurendada oma strateegilist autonoomiat ja parandada majanduslikku vastupanuvõimet, vähendades liigseid sõltuvusi. Autonoomia ei tähenda sealjuures aga enda isoleerimist. See tähendab väärtusahelate mitmekesistamist, mis omakorda nõuab koostöö tegemist usaldusväärsete majandus- ja poliitiliste partneritega.

ELi ja Mercosuri leping, mis toob kokku kaks maailma suurimat kaubandusblokki – kelle elanikkond kokku koosneb enam kui 700 miljonist inimesest –, oleks kõige mahukam kaubandusleping, mille EL on sõlminud. Samuti oleks see Mercosuri esimene laiaulatuslik kaubandusleping ning aitaks seega kaasa selle riikide rühma integratsioonile.

Ühised normid avaksid meie suurte turgude vahel uksi ja looksid reaalseid võimalusi kummagi poole ettevõtjatele, toetades seeläbi Euroopas ja Ladina-Ameerikas kvaliteetsete töökohtade loomist. Võttes arvesse tõika, et meie majanduslikud olukorrad pole võrdsed, on lepingus sätestatud, et kaubandusreegleid lastaks vabamaks järk-järgult, andes seeläbi asjaomastele sektoritele aega uuenduste tegemiseks ja konkurentsivõimeliseks saamiseks.

Mercosuri riigid tahavad Euroopasse rohkem eksportida, kuid samal ajal ei taha nad jääda üksnes ammenduvate loodusvarade eksportijaks. Neil on kavas oma tootmis- ja eksportimisvõimet suurendada, lisades loodusvaradele väärtust innovatsiooni ja tehnoloogia abil ning järgides samal ajal rangeid sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid.

Kolmas argument, mis räägib ELi ja Mercosuri lepingu kasuks, on seotud selle potentsiaaliga edendada kliimameetmeid ja keskkonnakaitset. ELi ja Mercosuri vahel 2019. aastal saavutatud poliitiline kokkulepe oli omataoliste seas üks esimene, mis sisaldas viidet Pariisi kliimakokkuleppele. Euroopas aga esineb kahtlusi vastava kohustuse ulatuse osas, eriti kuna Amazonase metsade raadamine on viimastel aastatel kiirenenud. Mõned Euroopas on seisukohal, et ainsat usaldusväärset viisi edasiliikumiseks pakub iseseisev ELi õigusloome. Kuid ennast isoleerida ja samal ajal maailma muuta pole võimalik. Meie õigusraamistikuga peab kaasas käima rohkem rahvusvahelist dialoogi ja koostööd, kus keskendutakse ühiselt võetud kohustuste täpsustamisele ja kestlikumate väärtusahelate loomisele.

Brasiilia ametisseastuv president Lula on väljendanud selgelt, et soovib oma riigis kaitsta demokraatiat, ravida ühiskonna haavad, edendada sotsiaalset õiglust ning võimendada majandust, otsides samal ajal lahendusi Amazonase metsade raadamise ja kliimamuutuste probleemile. ELiga sõlmitud leping toetaks neid püüdlusi, võimaldades vahetada teadmisi, parandada standardeid, tugevdada keskkonnakaitset ja tõugata tagant kestlike tootmisviiside rakendamist. Euroopa kavatseb välja pakkuda täiendava vahendi, millega täpsustatakse meie ühiselt võetud kohustusi seoses keskkonnasäästlikkuse tagamisega.

ELi ja Mercosuri leping pole mitte lõpp, vaid algus. Sellega algab meie ühine teekond ja see loob institutsioonilise raamistiku, mis on vajalik koostöö hõlbustamiseks mitmesugustes ühist huvi pakkuvates valdkondades, alates inimõiguste kaitsest ja kestlikust arengust ning lõpetades digimajanduse reguleerimisega ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitlusega. See leping parandab suhteid mitte üksnes meie valitsuste ja institutsioonide vahel, vaid ka parlamendiliikmete, kodanikuühiskondade, ettevõtjate, üliõpilaste, ülikoolide, teadlaste ja loovisikute vahel.

On aeg jätta seljataha lühiajalised meetmed. Nüüdses hiidude maailmas esindavad EL ja Mercosur üheskoos kõigest 10% maailma elanikkonnast ja meie arvele jääb vaid 20% maailma SKPst. Kui Euroopa ja Mercosuri riigid soovivad selles maailmas omada mõjuvõimu, on meievaheline kaubandusleping strateegiliselt hädavajalik. Brasiilia eesistumisperiood Mercosuris ja 2023. aasta teises pooles algav Hispaania eesistumisperiood ELis pakuvad suurepärast võimalust ELi ja Mercosuri vaheliste suhete arengule vajaliku uue hoo andmiseks.